Pikoga oleme agilitys olnud aastast 2005.
Võrreldes mu teiste puudlitega tundus Piko hoopis särtsakam, mängu– ja jooksuhimulisem, seega läksime agilitytrenni, et lihtsalt lõbusalt aega veeta ja mööda takistusi turnida. Agilityst kui spordist mul algusajal eriti aimu polnud ja ei arvanud, et sellest omamoodi elustiil võib saada ja et ka pärast kõiki neid aastaid ära ei tüüta.
Ei tea, kas see reegel kehtib, et esimene agilitykoer läheb ikka aia taha... Aga eks vigu ole omajagu tehtud, palju igasugu erinevaid juhtimistehnikaid katsetatud, proovitud nii leebemaid kui rangemaid võtteid, nii palju kui see puudli puhul üldse võimalik on olnud. Kõige selle peale on mul siiski alles agilityt armastav koer, kes sõna
„kastrennilähme?“ peale kõrvad kikki ajab ja saba seljas ukse poole tormab. Vahel, kui ära kipun unustama, mis loom see Piko tegelikult on, siis vaatan siia:
„Poodle versus Border Collie“ Mõned meeldejäävamad hetked ja vahefinišid meie senisest ajaloost:
suvi 2005 – agilityle sai sõrm antud, läks terve käsi
talv 2006 – võistlusdebüüt ja nakatumine spordipisikuga
kevad 2006 – Elena Dmitrochenko
„Perspektiivika agilitykoera“ eriauhind A1-võistlusel: seisin nõutult keset platsi, kui Piko tuiskas rajal kontrollimatult ühe rajaabilise juurest teiseni - see oli kiirete disklahvide periood.
kevad 2007 - A3-e jõudmine ja hetkeline motivatsioonikriis: enam pole kuskile areneda, võimete lagi on nüüd käes
kevad 2008 - esimene nulliga võit A3-s: tõesti, tõesti – ka A3-s on meil võimalik aega jõuda
sügis 2008 – MM Helsingis: sellisel areenil ülesastumist ei oleks kõige uskumatumaski unenäos osanud ette näha
kevad 2009 - EST AG CH tiitel ja EKL-i auhind: nagu presidendi teenetemärk elutöö eest
Selline parukas pidi näitusepuudlil olema:
Selline lühike sportkasukas võib agilitypuudlil olla:
Hall värvus pole kõrgest east ega raskest elust tulnud, vaid hoopis geenide mängust
Slaalom – trennis üks lahedamaid asju, võistlustel suurim ajaröövel
Hüppamine on puudlil loomuses, pulgad naljalt maha ei kuku
Osade piltide autoreid ei mäleta enam, osad Dagriselt, osad Tuulilt.Nii palju siis tutvustuseks tänase seisuga. Kui vähegi võimalust on, jätkame teekonda agilityseltskonnas.
See olin mina 
